Mõisad ja linnused

Pahkla mõis

Mõis rajati Pahkla küla asemele 17. sajandi alguses. Mõisa peahoone oli pikk madala katusega ühekorruseline kivihoone, hoone tagaosaga liitus vasakul pool historitsistlik kivist tiibehitus. Peahoonele lisandusid arvukad kõrvalhooned.
Pahkla park oli aga suhteliselt suur ja liigirohke, selle pindala on 8 hektarit ning siin kasvas umbes 50 taimeliiki.

Legend räägib, et viimasel mõisaomanikul Lindemannil olid kõik hooned ükshaaval nagu iseenesest põlema läinud – kindlustushüvitise saamiseks. Hiljem elas mõisasüdames hulk inimesi ja seal olid karjalaudad.

Praegu on kogu mõisakompleks varemetes. Peahoone põhiosast on säilinud vähesed müüriosad. Kõrvalhoonetest ja peahoone tiibehitisest on säilinud enamik müüre. Park on aga võsastunud ja metsistunud.

Pahkla mõisa möldri pojana sündis Robert Theodor Hansen, kes tegi oma elutöö Iisakus. Ta asutas seal laulukoori, mis võttis osa I üldlaulupeost. Üldtuntud on Hanseni poolt viisistatud Lydia Koidula luuletus "Ema süda". Hansen on loonud viise teistelegi L. Koidula luuletustele.

Tohisoo mõis

Mõis on rajatud 17. saj keskel, rüütlimõis (Tois).

Peale Põhjasõda 1720-ndatel ehitatud puidust ühekordne mantelkorstnate ja sammasportikusega mõisa elumaja asus praegusest jõe pool ja temast on säilinud keldrid. Mõisa peahoone põletati 1905. a revolutsiooniliste sündmuste käigus.

Praegune historitsistlik peahoone valmis peale I Maailmasõda. 1923. aasta 1. oktoobrist avati siin kool, 1938. a ehitati koolihoonena kasutatud fassaadiosale teine korrus. Koolitundide andmine lõpetati 1960-ndatel aastatel kui valmis „uus koolimaja" ning majas tegutses internaat.

On teada, et 1853. a kuivendati mõisas Eestis teisena Vaida mõisa järel savitorudrenaažiga 4 tallinna vakamaad ehk umbes 0,7 ha maad. Samal, 1853. aastal,  oli Tohisoo mõis Hageri kihelkonna tänasel maakonnaalal ainuke, kus rakendati raharenti ja sedagi vaid 2 talus 23-st.
Mõisa (ja üldse baltisakslaste) elu on kirjeldatud Carl Mothanderi raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased".

Praegu töötab hoones Kohila Koolituskeskus.
Mõisaparki on rajatud rahvusvaheliselt tuntud keraamikaahi.
Tohisoo mõis asub Kohila alevi lõunapiiril Rapla suunas.

vt lisaks http://www.tohisoo.edu.ee

Kohila mõis

Kohila (Koil) rüütlimõisat on esmakordselt mainitud 1438. Mõisakompleks asub Keila jõe vasakul kaldal ja on saanud Kohila alevi kasvades selle osaks.

Stiilne klassitsistlik kahekorruseline peahoone on ehitatud 19. saj esikümnenditel. Peahoone keskteljele suundus poole kilomeetri pikkune alleena kujundatud sihitee.

Kohila mõis oli üks 1905. a mässu traagilisemaid sündmuspaiku. Peale põletamist taastati muudetud kujul – kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati kahekorruseline veranda. Enne viimast eravaldusse minekut kuulus Kohila Paberivabrikule.
Huvipakkuv on asjaolu, et 1798. a toodi mõisa peenvillalambad (meriinod), mis pani aluse sellesuunalisele lambakasvatusele Eestis, ning Rootsi insener J. E. von Norberg (1747-1818) tegi oma viimastel eluaastatel Kohilas katseid viinapõletamise tehnoloogia täiustamiseks, mõjutades sellealase tegevuse arengut Eestis.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud mõisa peahoone, valitsejamaja, teenijatemaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, sepikoda.

Lohu mõis

Lohu rüütlimõis (Loal) on rajatud 1620-ndatel Ruila ordumõisa keskaegsele veskikohale.
1730-40-ndatel püstitati kõrgel soklil barokne peahoone, mis hiljem jäi valitsejamajaks.
1779. a ostis mõisa O. W. von Krusenstern, kes ehitas uue kahekorruselise barokse mõisahoone, mis paikneb erandlikult tagaküljega vastu maanteed.

Teise korruse saali kaunistavad Christian Gottlieb Welte 1791. a valminud maalingud. 19. saj algupoole kaeti need Don Quijote teemaliste haruldaste (taolisi on teada vaid paaris kohas Lääne-Euroopas) Prantsusmaal 19. sajandi algul valmistatud pilttapeetidega, mis nüüd asuvad Eesti Ajaloomuuseumis.

19. saj lõpul tehti mõisas ümberehitusi, kus endisele lisati ohtralt neogooti stiilis kaunistusi, ka kõrvalhoonetele, piirdeaedadele, jõesaarekesi ühendavatele sildadele (üks sildadest restaureeritud). Tööd mõisasüdame korrastamisel jätkuvad.

Lohu mõisa omanike ringis on olnud mitmeid Vene tsaaririigi kindraleid, mistõttu nimetatud ka kindralite mõisaks. Praeguseks on mõis eravalduses.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud peahoone, park, piirdemüürid, valitsejamaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, masinarehi, vesiveski, viinavabrik, karjakastell, sepikoda, aednikumaja-kasvuhoone.

Lohu mõis asub paari kilomeetri kaugusel Kohila alevist Rapla suunas.

Rabivere mõis

Rabivere on meie mõisatest kõige varem kirjalikult nimetamist leidnud - esmamainimine aastast 1417 - rüütlimõis (Rabbifer).

Pikk ühekorruseline poolkelpkatusega peahoone on ehitatud arvatavasti 18.-19. saj vahetuse paiku, mis esindab ühe või kahe mantelkorstnaga vana elamutüüpi. Suurema hoone korral üks korsten moodustas köögi ja teise ümber rühmitusid elutubade ahjud ning hoone oli vaid osaliselt kellerdatud.

Peahoone vastas teisel pool auringi paiknesid ait- ja tall-tõllakuur (kaasajal ümber ehitatud). Peahoone on näide Eestimaal paljulevinud mõisamaja tüübist. Peahoones töötas aastatel 1991- 2001 Rabivere algkool, siis ühe õppeaasta jooksul Hageri Lasteaed-Algkooli Rabivere klassid ja 2002. a kevadest koolitöö mõisahoones loeti lõppenuks.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud peahoone, park, ait, tall-tõllakuur, tall, lauda varemed, viinavabriku varemed, piirdemüürid.
Rabivere on praeguseks üks üheksast endisel Harjumaal säilinud puitmõisast.
Mõis on eravalduses.
Rabivere asub umbes 5 km kaugusel Hagerist lõuna suunas.

Angerja linnus

Angerja vasall-linnus on üks Raplamaa vanemaid kiviehitisi. Linnus on ehitatud 14.–15. sajandil ning hiljem on seda mitmeid kordi ümberehitatud ja aja nõuetele kohandatud.
Hoone on ristkülikukujuline kahekordne paekivist ehitis, mille all asusid keldrid. Kindlustatud eluruumid asusid hoone keskel, seda osa peetakse vanimaks ehitusjärguks. Rahvasuu räägib, et linnuse alt minevat salakäik Salutaguse mõisa alla.

Linnuse kaitsesüsteemi kuulus ka veetõke, mille moodustasid ühelt poolt Angerja jõgi ning teisalt sügav vallikraav. Vasall-linnus hävis oletatavalt Liivi sõjas, tänaseks on sellest järgi jäänud kõrged müüriosad.

 

Loone linnused

Kaks Keila jõe vastaskallastel olnud muinaslinnust on arheoloogiamälestised.

Lohu linnus (vanem linnus)

Alles 1974. aastal avastati Keila jõe vasakkaldal väiksem ja vanem kahest Lohu linnusest. See ehitati suhteliselt tugeva kindlustusena välja 12. sajandi keskpaiku ja oli tõenäoliselt kasutusel samaaegselt noorema Loone linnusega Keila jõe idakaldal. Võimalik, et läänekalda linnus oli omamoodi eelkindlustuseks, mis kaitses Lohu külast Jaanilinna viivat ühendusteed.
Aja jooksul muinasasula osaks olev linnus ei osutunud enam otstarbekaks ja asulast väljapoole, jõe vastaskaldale rajati suur tugevate kaitseehitistega Loone linnus.
Lohu linnusest on säilinud vaid küngas.

Loone linnus (Jaanilinn)

Üks kolmest suurest Muinas-Harju linnusest Varbola ja Keava kõrval. Läti Henrik nimetab oma kroonikas linnust seoses ristisõdijate rünnakutega 1216., 1220. ja 1223.aastal. Neil kaugetel aegadel oli linnuse juures jõe vasakul kaldal asuv Lohu küla tihti ristisõdijate vaenuväe kogunemiskohaks.

Linnus rajati muinasaja lõpul mõne meetri kõrgusele looduslikule künkale. Linnust kaitses kolmest küljest Keila jõgi, idas oli vallikraav. Lohu Jaanilinn (nagu Varbolagi) kuulub tüüpiliste Lääne-Eesti ja saarte tugevasti kindlustatud maalinnade hulka.

Linnuse õu on küllaltki avar, ligi 100 m pikk ja 80 m lai. Linnamäe pindala koos vallidega on 1,5 ha, linnuse õue pindala 6500 m², valli pikkus 300 m, kõrgus kuni 6 m. Varisenud kaitsevall on veel praegu kohati 4-5 m kõrge.

Linnus on koos Varbolaga meie ajaloos, sh Jüriöö ülestõusu ajal etendanud väga tähtsat osa. Arvatakse, et linnus oligi viimast korda kasutusel Jüriöö sündmuste ajal.
Tänaseks on linnus suurte rahvaürituste korraldamise paigaks.
Loone linnus asub umbes 1,5 km kaugusel Kohilast lõunas Rapla poole suunduva tee ääres.