Ajaloo allikate põhjal kuulus Kohila asula Kohila mõisale Põhjasõjale eelnenud aastatel. Keila jõe läänekaldal, praeguse Rapla teedevalitsuse küttelao kohal asus vesiveski, mille vundamendi osa on siiamaani näha. Kõik see hävines 1700. aastat Eestit tabanud katku ajal. Rahva visadusest ja töökusest alustas aga elu Kohila ümbruses uuesti oma arengut. Vastavalt mõisa ja adramaade vajadusele ehitati paruni korraldusel ja valitseja juhtimisel 1875. a. Keila jõe idakaldale Sillaotsa kõrtsi vahetusse lähedusse ühekordse paekividest hoonena vesiveski, mille võimsus oli jahvatada 1 tonn jahu päevas. Esimeseks möldriks sai mõisarentnik Kaarel Uusmann.

1905. aastal müüdi veskile nooremale mõisarentnikule August Raudsepale, kes seal 1921. aastani möldri ametit pidas. Vananedes palkas ta veskisse uue möldri Eduard Kreitzbergi. 1932. aastaks sai veski omale taas uue omaniku- Ferdinand Janossoni. Laia silmaringiga mees nägi Kohila arengut ja alustas veskis kapitaalremonti, mis kestis kokku 6 aastat. Ehitati juurde teine korrus, paigutati juurde veel üks paar veskikive. Veski võimsuseks kujunes 7 tonni jahvatussaadusi päevas. Sillaotsa veskist oli saanud EV Harjumaa asjalik ja põllumeestele vägagi vastuvõetav ettevõte.

1940. aastal NSVL okupatsiooni ajal veski natsionaliseeriti. Kümne aasta pärast allutati veski seoses rajoonide tekkega Rapla kohalikule tööstusele, kes lõi Kohilasse teenindustsehhi, mille koosseisu anti ka veski.

1975. aastaks oli 100 aastat möödunud Kohila veski rajamisest ja ilmnema hakkasid esimesed lagunemise märgid. 1988. aastal otsustati, et Sillaotsa veski peab püsima ja oma ülesandeid täitma veel ka 21. sajandil.  Alustati lagunenud juurdeehitise renoveerimist, kuhu pidi tulema kohvik. Projekteerimistööd usaldati arhitekt Liina Jaanusele. 1992. aasta varakevadeks saadi ehitustöödega ühele poole.

Sillaotsa veski kanti Raplamaa arhitektuurimälestiste registrisse. Täna on veski eravalduses ja selles tegutseb söögikoht – Veski baar.

Vt. www.veski.ee